Digitali Kasvu Järgmine Ajastu Peab Tunnustama Rohkem Inimesi Nende Elukeeltes

Miljonite inimeste jaoks algab digitaalne maailm endiselt vaikse tõlgega. Kodudes räägivad nad üht keelt, mõtlevad selles, mängivad selles ning siis vahetavad teise keelele, et otsida, kirjutada, õppida või igapäevaseid rakendusi kasutada ilma suuremate takistusteta. See ei tulene mitte sellest, et inimestel puudub mitmekeelsus, vaid sellest, et paljud digitaalsed süsteemid ei paku kasutajatele veel võimalust neid toetada just nende emakeeles.

UNESCO poolt 21. veebruaril tähistatav Rahvusvaheline Emakeele Päev on meeldetuletus, et keel on midagi enamat kui lihtsalt kommunikatsioon. Keel on identiteet, kuuluvus ja kultuuriline järjepidevus. Kuna haridus, teenused ja töö kolivad ekraanidele, muutub emakeelse juurdepääs praktiliseks kaasamise näitajaks.

Vahe ilmneb igapäevases tehnoloogias: eelnev tekst, mis ei toimi väljaspool “globaalseid” keeli, häälkäsklused, mis takerduvad kohalike aktsentide juures, tõlkimine, mis kaotab oma tähenduse, ja tekstituvastus, mis ei suuda lugeda kohalikke kirjaviise. Need hõrenemised tunduvad väikesed, kuni sa näed, kuidas need määravad, kes osalevad veebis mugavalt ja kes peavad pidevalt kohanema.

Internet pole kunagi olnud keeleliselt neutraalne. Digitaalsed ökosüsteemid on kasvanud ümber vaid mõne keele, mis domineerivad sisu, tarkvara ja üha enam AI-koolitusandmetes. Keeltele, millel on suur digitaalne jalajälg, on eelis; paljud Aafrika ja Aasia keeled jäävad aga peamiste rakenduste toimimist toetavates andmetes alaesindatuks.

Selle tasakaalukus muutub isekinnitavaks. Väike toe tähendus on see, et vähem inimesi kasutab keelt digitaalselt, vähem kasutamine toob kaasa vähem andmeid, ja vähem andmed hoiavad tööriistu nõrgana. Aja jooksul kujuneb see mitte ainult tehnoloogia, vaid ka hariduse, majandusliku osaluse ja kultuurilise püsivuse suunas.

UNESCO on pidevalt seostanud mitmekeelset haridust tugevamate õpitulemustega, eriti varajastes aastates, sest lapsed õpivad kõige paremini siis, kui nad mõistavad õpetuse keelt. Siiski kohtavad paljud õppijad digitaalset sisu keeltes, mis ei vasta kodukeelele, mis mõjutab arusaamist ja enesekindlust.

AI on nüüd teede ristumispunktis. Digitaalse kasvu järgmist faasi kujundavad häälinterfaadid, reaalajas tõlkimine ja AI-toega õpe. Kui need süsteemid toimivad hästi ainult “andmetihedate” keeltega, laieneb keelelõhe. Samas võib AI aidata seda ka sulgeda, kui keelelist mitmekesisust käsitletakse digitaalse kaasamise osana, mitte valikulisena. Huawei näeb seda ökosüsteemi küsimusena, sest keeleline juurdepääs määrab, kes saab kindlalt osaleda AI-kujundatud digitaalses elus. Praktiliselt tähendab see, et multikeelset osalemist tuleb kujundada vaikimisi ootuseks, mitte eriprojektiks.

Edasiminek on reaalne, kuid ebaühtlane. Mitmekeelsus on üha rohkem tuntav igapäevastes ülesannetes, nagu kirjutamine, otsimine, sõnumite tõlkimine ja piltides tabatud tekstide lugemine. See muutus vihjab midagi suuremale kui lihtsalt mugavusele – emakeeled muutuvad kasutatavaks samades digitaalsetes ruumides, kus osalemine üha enam toimub. Küsimus on selles, kas see edasiminek ulatub ka “suurte” keelte üle ja kas vähem ressursiga keeled käsitletakse digitaalse infrastruktuuri osana, mitte lisafunktsioonina.

Keelete digitaalselt kasutatavaks muutmine nõuab rohkem kui head tahtmist. See eeldab andmebaase, mis peegeldavad, kuidas inimesed tegelikult räägivad ja kirjutavad erinevate aktsentide, dialektide ja kontekstide raames. See eeldab selliseid aluseid nagu fontid, klaviatuurid, häältuvastus, tõlkimine ja tekstituvastus, mis suudavad toime tulla reaalse keelelise mitmekesisusega. Ja see eeldab koordineerimist, kus ülikoolid, avalikud institutsioonid, keelekogukonnad, arendajad ja platvormid töötavad ühiste ressursside ja ühise edasimineku nimel.

On ka usalduse dimensioon. Keeleandmed kannavad kultuurilist tähendust ja kogukonna teadmisi. Tugevama keeletoe loomine tuleb teha vastutustundlikult, pidades silmas privaatsust, nõusolekut, esindatust ja omandiõigust.

Seetõttu ei saa keeleline kaasamine jääda marginaalidesse. Kui valitsused digitaliseerivad teenuseid, koolid võtavad kasutusele segakoolitust ja väikeettevõtted tuginevad digitaalsetele platvormidele, muutub keel osalemise väravaks. Kui lapsevanem ei suuda kooli teadet mõista, sest see saabub tundmatu keeles, või ettevõtja ei suuda platvormi navigeerida keeles, mida ta kõige paremini tunneb, jääb kaasamine poolikuks.

Huawei’is näeme seda ökosüsteemi prioriteedina, küsimusena, kelle jaoks digitaalsed teenused on loodud ja milliseid keeli tuntakse vaikimisi. Kui teie keel on veebis puudu, on juurdepääs õppimisele, teenustele ja võimalustele piiratud. Me vajame digitaalseid ökosüsteeme, mis tunnustavad rohkem inimesi nende elukeeltes. See ei ole üksikute toodete otsus. See on pikaajaline suund, mis hõlmab tehnoloogilisi valikuid, investeeringuid, partnerlusi ja võimekuse arendamist.

Rahvusvaheline Emakeele Päev on kutse käsitleda keelelist mitmekesisust digitaalse tuleviku disainikokkuleppe osana. Eesmärk ei ole käsitleda igat keelt identselt; eesmärk on tagada, et iga kogukond saaks osaleda digitaalses elus täielikult, ilma et peaks identiteeti vahetama juurdepääsu vastu.

AI järgmise kümnendi jooksul otsustatakse, kas digitaalne maailm muutub vaikimisi kaasavamaks või disainitud kaasavamaks. Kui soovime digitaalset majandust, mis töötab kõigi jaoks, peab emakeelse juurdepääs olema osa plaanist – poliitikas, hariduses, platvormide investeeringutes ja partnerlustes, mis aitavad rohkem keeli veebis nähtavaks, funktsionaalseks ja väärtustatud muuta.

• Vanashree Govender, Senior PR Manager, Media and Communications, Huawei South Africa