Dissoneeriva heli järeltulijad

On kindel, et selles kriisis on ilmnenud meie majanduse püsivad struktuurilised nõrkused: meie transpordi- ja energiasüsteemide suur sõltuvus kütuse importimisest ning õigusliku ja regulaatorse raamistiku dissonants, mis reguleerib neid energiatööstuse allaharuvaldkondi. Korduvalt oleme näinud, kuidas need nõrkused võivad viia poliitikateni, mis lubavad lühiaegset leevendust, kuid millel on pikaajalised negatiivsed tagajärjed – mõned kindlasti ebatähtsad – ja mida kannavad väikesed tarbijad, kes justkui onki need inimesed, kelle kaitsmiseks need poliitikad on mõeldud.

SPOT-TURU SUSPENDERIMINE
Selle artikli lõpetamisel on Energia Regulaatorkomisjon (ERC) just andnud korralduse kohe peatada elektri spot-turu tegevus 26. märtsil kell 00:05 „tunnustades [kütusevarude piirangu ja hindade tõusu] potentsiaalseid mõjusid energiahindadele“. ERC-i sõnul „jääb see peatus jõusse seni, kuni [Energiaministeerium (DoE)] esitab Komisjonile soovituse.“

Peatuse ise tekitas mõningaid küsimusi, millele loodetavasti vastab ERC planeeritud avalikes konsultatsioonides eelnõu kohta, milles sätestatakse hinnakujunduse meetod, mis kehtib peatuse ajal:

a.) Kas presidenti poolt välja antud täidesaate nr 110, milles kuulutatakse välja riiklik energiakriis, annab volitused spot-turu tegevuse peatamiseks? Kui jah, kas turu peatamine saab jõustuda enne seda, kui sellise peatuse reguleerivad reeglid on välja antud?

b.) Kas viimaste päevade või nädalate jooksul on spot-turu hindades juba toimunud tõususid, mis õigustavad peatust?

c.) Kas need hindatõusud on seotud fossiilkütusega toodetava elektri genereerimisvahendite kütusepuudusega? Kui mitte (arvestades generaatorite teateid, et neil on kütust veel piisavalt) ja registreeritud hindatõusud peetakse ebamõistlikuks, kas ei peaks siis tegema uurimist konkurentsi moonutava käitumise või turuvõimu kuritarvitamise kohta, mitte pigem turu tegevust peatama?

d.) Kui hindatõususid veel ei ole registreeritud või kui kütusepuudust ei ole (nagu DoE on hiljuti uudistes maininud), kas turu tegevust saab peatada ennetava meetmena enne kütusepuuduse või hindatõusude tekkenemist? Ja kui jah, siis kui kaua kestab selline ennetav peatus?

e.) Lõpuks, kuna tarbijatele tarnitava elektri umbes 20% hinnatakse turu põhjal, samas kui umbes 80% hinnatakse kahepoolsete lepingute või elektritarnetulepingute (PSA-d) alusel, mille arvutus toimub väljaspool turgu, kuidas aitab peatus leevendada kütusekostete tõusu mõju tarbijatele, eriti kui PSA-d sisaldavad kütusehindade edasiarvutamise klauseid?

MEIE SÜSTEEMIDES JA POLIITIKATES OMANE PINGE
Selle viimase küsimusega seoses – minu meelest on see kõige olulisem, kui tahame leida lahendusi, mis annaksid tarbijatele tegelikku leevendust. On selge, et täidesaate väljastamise eesmärk on aus: minu arvates illustreerib olukord aga üsna selgelt viimaseid kümmet aastat kestnud valitsemiskomplekssust. Iga kord, kui majandussüsteemi testitakse peamiselt globaalsete turgude põhjustatud pingetega, näeme pinget ja konflikti, mida tekitavad poliitikad, mis näivad soovivat samaaegselt nii tortu süüa kui ka seda omada.

Ühel pool on valitsus (mitme valitsusperioodi jooksul) saanud dereguleerimispoliitikast (privatiseerimise kaaskäija) kasu vähendatud haldus- ja rahaliste koormuste kujul avalike teenuste, näiteks elektri ja avaliku transpordi, osas. Teisel pool peab ta aga pidevalt silmitsi seisma poliitiliste kuludega, mis tulenevad sellest, et finantskoorma maksma nende teenuste eest on täielikult üle antud tarbijatele. Ja nii elamegi praegu selles üha laiemas ja sügavamas lõhes dereguleeritud tarneturu ja tarifireguleeritud teenuseosa vahel.

DEREKULEERIMINE KÜTUSESEKTORIS
Aastal 1998 võttis Filipiinid vastu Vabariigi Seaduse nr 8479 ehk Allaharulise Naftatööstuse Dereguleerimisseaduse. See võeti vastu, et lahendada riigikassasse tekkivat pinget naftahinnastabiliseerimisfondi subsidieerimisprogrammi kaudu, liberaliseerides allaharulise naftatööstuse, pakkudes stiimuleid uutele mängijatele ja dereguleerides petrooleumitoodete jaemüügihindu. Samuti andis see DoE-le täiendavaid volitusi tagada ja läbi viia ohutusmeetmed, et edendada ja kaitsta tööstuses ausat konkurentsi, kuna seadus keelab muu hulgas kartellide moodustamise ja predatoorse hinna määramise.

Aastate jooksul on tööstuses mängijate arv suurenenud. Filippiinide Konkurentsikomisjoni (PCC) 2021. aastal avaldatud uuringu kohaselt moodustasid tööstusesse sisenenud uued mängijad 2019. aastal 43% kogu tooteturust, samas kui kolm suurimat mängijat kontrollisid 50,6% turuosa. Uuring leidis, et tööstus „on tegelikult muutunud vähem kontsentreerituks“, nagu esialgsed kontrollid näitasid, enamikes riigi piirkondades. Hindade määramise osas märkis uuring aga, et „[sünkrooniline] nädalaselt toimuv hindamuutus… toimib hindade muutmise koordineerimisvahendina. Sünkroonse osa (suur osa, kui mitte kõik mängijad teatavad esmaspäeval) praeguses praktikas peaks olema ohutu… Kuna tööstus on dereguleeritud, on naftafirmadel vabadus oma hinnad ise määrata. Kui nad järgivad praegust hindamuutuse valemit või mehhanismi, ei tulene see riigi sundimisest. On võimalik, et firma soovib teistelt mängijatelt turuosa ära võita, määrates hinna madalamaks kui valemi või kohandusmehhanismi tulemusena saadud hind. Siiski ei pruugi ta seda teha, kardes vastumõju teiste firmade poolt ja hindasõja algatamist. Kuna firmad saavad ennustada (ühist) hindamuutust valemi järgi, võib olla kiusatus järgida seda hinda, mitte riskida hindasõjaga.“

Lisaks 2021. aasta PCC-uuringus tuvastatud hindamisprobleemidele näitab tänapäeva naftatööstuse mängijate seas endiselt levinud ühine hindamispraktika, et jaemüügi mängijate vaheline konkurents ei lahenda põhilist probleemi, nimelt globaalselt piiratud või puuduvate tooteallikate küsimust. Kuigi mängijate arv, kes müüvad tooteid kohaliselt, on suurenenud, on suur tõenäosus, et kui nad ostavad varusid samadest allikatest, müüvad nad tooteid sama või sarnase hinnaga.

Tähtsam on see, et dereguleerimispoliitika ei ole lahendanud asjaolu, et avaliku transpordi sektoris – jeepneyjuhtide, taksojuhtide, bussijuhtide või -operaatorite – tarifid või sõiduhinnad jäävad reguleeritud. Iga tarifi muutmiseks on vaja valitsuse heakskiitu, mille saab ainult pärast teatamist ja kuulamist, regulaatorasutuse määratlemisfunktsiooni täitmisel. Seepärast oodatakse avalikult sektorilt igakord, kui pumpades naftatoodete hinnad tõusevad, seda koormat kanda, teooria kohaselt saab ta aga ka kasu, kui hindu langetatakse, kuni reisijate tarifid või hinnad vastavalt kohandatakse. Kui see koorma kaalub liiga raskelt ja avalik meeleolu halveneb, pöörab valitsus tagasi alguspunktisse – subsidii andmisse, kuigi just see praktika on osutunud jätkusuutmatuks ja põhjustas dereguleerimise algse vastuvõtmise.

DEREKULEERIMINE ELEKTRITÖÖSTUSES
Peaaegu 25 aastat tagasi võttis Kongress vastu Vabariigi Seaduse nr 9136 ehk Elektrienergiatööstuse Reformiseaduse (EPIRA), millega võeti kasutusele privatiseerimispoliitika elektrienergiatööstuses ja generaator- ning tarneturu dereguleerimine. Enne EPIRA-d oli generaatorfirmasid alla 50, enamasti iseseisvad elektritootjad (IPP-d), kes müüsid otse Rahvuslikule Elektritootmiskorporatsioonile (NPC). Viimase 20 aastaga on nende arv rohkem kui kahekordistunud ja suurenenud on ka uute mängijate arv taastuvenergia (RE) valdkonnas. Siiski näitab ERC-i andmetel, et 2025. aastal kontrollib viis domineerivat mängijat kokku umbes 65% generaatorsektorist.

Olenemata Retail Competition and Open Access (RCOA) rakendamisest ja üle 20 jaemüügi elektritarnija (RES) riigis litsentseerimisest jääb enam kui 70% nõudlusest „vangiks“, st neid tarnivad nende jaotusettevõtted (DU-d) ja peamiselt kahepoolsete PSA-de kaudu, mille hinnad on ERC poolt heaks kiidetud. Taastuvenergia kasutuse suurenemisega – peamiselt katusepäikesepaneelide abil kodudes või kaubandus-/tööstusettevõtetes (C&I) ning otselepingute sõlmimisega RES-idega RCOA ja jaemüügi kogumisprogrammi või rohelise energia valikuprogrammi kaudu – oodatakse, et üha rohkem tarbijaid liigub vangist konkurentsivõimelisse turu, seega vabaneb nii öeldes reguleerimisest.

Kuni me jõuame selle liikumise tipppunkti konkurentsivõimelisse turu, on nii tarbijad kui ka generaatorfirmad kaasaegselt kaasaegses dissonantsis, mis valitseb transpordisektoris. Elektrienergiatööstuses võivad aga dünaamikad olla veidi erinevad, arvestades PSA-de pikaajalisust ja söe, diisli ja maagaasiga toodetavate lepingute kütusehinna edasiarvutamise klauseid, mis kaitsevad jaotusettevõtteid ja generaatoreid hindarisikutelt. Kui kütusehinna tõususid avalikus transpordis kannavad koorma jeepneyjuhid, taksojuhid ja bussijuht või -operaator, siis elektrienergiatööstuses kannab seda koormat otseselt tarbijad (sh samad jeepneyjuhid, taksojuhid ja bussijuht või -operaator).

Monalisa C. Dimalanta on vanempartner Puyat Jacinto & Santos Law’is (PJS Law). Ta oli Energia Regulaatorkomisjoni esimees ja tegevjuht aastatel 2022–2025 ning Rahvusliku Taastuvenergia Nõukogu esimees aastatel 2019–2021.